Minu imeline teekond iseendani!

“Võibolla meie teekonna mõte polegi nii väga kellekski saada, vaid pigem selles, et mitte saada kelleksi kes me tegelikult ei ole, et me saaks olla need, kes me tegelikult oleme ja areneda igapäevaselt loomulikus suunas edasi.”

IMG_6595

Õigepea on täitumas 25 aastat minu elust, kuid tundub nagu mingid perioodid ja eluetapid oleks eksisteerinud kuskil valgusaastate kaugustes aegades, mil ma ei mäleta ennast kui isiksust. Siinkohal ma ei räägi mälestuste ja situatsioonide meenutamisest, vaid enda kui isiksuse meenutamisest. Oma kooli eelset lapsepõlve meenutades tunnen ma ära iseennast, kus ma sain olla kõige rohkem mina ise. Elu tundus kuidagimoodi vapustavalt ilus ja murevaba. Ma sain täiel määral sulanduda sellesse rolli, mida parasjagu õigeks arvasin. Ma suhestusin iseendaga ideaalselt olles oma loomingulise maailma peremees.
Need olid ajad, kus ma ei pidanud kordagi kahtlema iseendas ega oma enesekindluses ja võimetes asjade eluviimisel. Viies enda teadvust nendesse aegadesse tunnen ma täielikku rahu, vaikust, armastust ja suuremeelsust ning samal ajal tugevust, energiat, ärkvel olekut ja täielikku kohalolu. Mul ei olnud vahet, kas mul on mängukaaslasi või mitte, sest ma ei teadnud mis asi on igavus. Minu alateadvus mõistis, et selle reaalsuse looja olengi mina ja ma võin luua parasjagu seda mida ma soovin.

Kuid siis jõudis vanus sinnamaani, kus tuli astuda esimesed sammud kooli poole. Meenutades neid aegu, siis minu jaoks oli see täielik šokk sõnaotses mõttes. Kogu see ruum ja keskkond tundus mulle juba esimesel päeval täiesti mõistmatuna ja ma ei suutnud pidada kinni reeglitest, mis jätsid mulle väga ebaloomuliku mulje. Mingi aeg tagasi emaga koos meenutades, ma ei suutnud isegi sellest aru saada miks peavad kõik lapsed laua taga istuma ning püsti tõusta ja teiste lastega rääkima minna ei tohi. Esimesed päevad, nädalad, kuud ja isegi aastad möödusid sellega, et minu päevik oli pidevalt punasega kirjutatud märkusi täis seoses mitte rahuldava käitumisega, kuigi õpetajatel tuli tunnistada, kui ema kooli kutsuti, et ma olen muidu tore poiss ja heasüdamlik, kuid ma lihtsalt ei saa teatud asjadest aru, mida võib teha ja mida mitte või siis pidevalt unustan ära midagi väga tähtsat, mis mulle endale tundus too aeg täiesti tähtsusetuna. Nii ma siis oma kooliaastaid alustasin läbi raskuste, vanematele ja õpetajatele peavalu valmistades, kuid õnneks pandi mind varakult täpselt enne kooli ka jalgpalli trenni, mis suutis viia mu mõtted kooliasjadest kõrvale ja seda tegevust nautisin ma täiel rinnal.

Mida aeg edasi liikus kuni põhikooli lõpetamiseni välja, seda vähem ma suudan meenutada enda isiksust. Ma ei süüdista elus mitte midagi ega mitte kedagi, ega ka mitte seda, et vanemad mind kooli panid – see on muidugi nali, aga nüüd ma näen ikkagi seda kui palju kaotavad lapsed oma isiksust kooliaastatel ning järjest hapramaks muutub nende talendikus ja loomingulisus ning kaduma võib minna nende tõeline anne. Koolide õppeprogramm treenib väga tugevalt vasakut ajupoolkera, mille funktsioon on kõike näha ja lahti seletada läbi loogika ja matemaatika võttes igat informatsiooni lahti jupp jupp  haaval otsides üles kõigele loogilisena tunduvaid seletusi andmata üldse võimalustki sekkuda loomingulisel paremal ajupoolkeral, mis töötleb informatsiooni hoopis teiste lähenemiste ja nurkade alt. Vasaku ajupoolkera treenimine pole üldse halb, see on ka vajalik, kuid see peab olema tasakaalus paremaga, vastasel korral kujundame me oma maailmapildi väga ühekülgseks. Kuna suurem osa kogu inimkonnast on vasakule poole ära kallutatud siis loogiline on see, et nüüd tuleks hakata tähelepanu juhtima kordades rohkem paremale, et tuua siia maailma intuitiivset ja loomingulist poolt tagasi arusaamaks sellest, et kõik nähtused ei ole matemaatiliselt seletatavad ega ka mitte mõõdistatavad.

Nüüd aga tagasi enda loo juurde. Mul on hea meel selle üle, et kool või siis haridussüsteem minule linnukest peale ei tõmmanud ja mina suures pildis enda isiksust ei kaotanud. Need olid küll rasked ajad ning neid on ka raske meenutada, kuid siiski vajalikud minu edasiseks arenguks. Minek edasi põhikoolist keskkooli ei olnud ka sugugi lihtne, kõik käis üle kivide ja kändude. Keskkooli ajaks oli saanud minust juba Eesti tasemel väga arvestatav jalgpallur  ja kuna minu keskkool, kus ma käisin ka põhikoolis oli suhteliselt spordi kallakuga või ütleme siis kool, kus oli ka teisi väga tugevaid sportlasi, siis see leevendas kõvasti seda survet õpetajatelt. Jällegi paljude minule mõistmatute õppeainete puhul sain ma tihti pugeda võistlustel käimiste taha ja enamjaolt see ka lõppkokkuvõttes õnnestus. Möödusid ka need 3 aastat suhteliselt märkamatult ja tagantjärgi oma ema sõnu meenutades, kuidas ta ütles, et “mina ei tea kuidas sa küll selle gümnaasiumi ära lõpetasid” võib öelda, et lõpp hea kõik hea. Kooliaastad olid mulle kohati piinarikkad ja ülemõistuse talumatud, kuid samal ajal suudan meenutada ka väga väga helgeid hetki nendest aegadest ning sai palju palju kogemusi mida ma mitte millegi vastu ei vahetaks. Kui keegi küsib kas ma olin kooli ajal pigem see tüüp keda taga kiusati või olin ise tagakiusaja siis aus vastus on, et mitte kumbki. Ma olin need 12 aastat väga neutraalne ja pigem tagasihoidlik, kuid ma olen alati osanud enda eest väga hästi seista kui vaja. Gümnaasiumis võisin ma ringi käia muidugi nina püsti, geel peas, krae üleval , sokid üle teksa sääre ja seljakott üle ühe õla, sest jalgpallurina too aeg muud moodi ei saakski olla. Olid põnevad ajad.

Pärast keskkooli lõppu tekkis täiesti uus hingamine ja ma tundsin väga suurt pinge langust. Silme ees sillerdas rand ja soojad ilmad ning ma teadsin, et nüüd saab minna ainult paremaks. Minu põhi tegevus oli siis ikka veel jalgpall esindades noorte koondiseid ja mängides edukalt liiga mänge Levadia eest. Kuid sellel suvel toimus samal ajal ka vaimne pöördepunkt. Mind hakkasid järsku huvitama teemad ja valdkonnad, kus räägiti müstilistest lugudest nii vaimudest kui tulnukatest. Mul pole olnud kunagi raskusi vaimudesse või tulnukatesse uskumisega õigemini, mul polegi vaja olnud neisse uskuda, sest ma tean, et need on täiesti tavalised nähtused meie reaalsuses. Lõpuks jõudsin ma “vandenõuteooriateni” ja David Icke’ni ning ma sain enda jaoks vajalikud pildid kokku panna, mis siin maailmas tegelikult siis toimub. Raamatud jõudsid minuni meeletult suurtes kogustes ning iga raamatu informatsioon läks kokku teistega ning kinnitas paljusid arusaamasid. Kui paljud noored panid ööd ja päevad otsa pidu, chillisid niisama mööda kaubanduskeskuseid ringi, suutsid teha ainult allapoole vööd nalju ja otsisid kohti kus saaks mingeid lollusi teha, siis ma läksin peale trenni koju ja lugesin raamatuid. Võistlustel olles hotelliruumis lugesin raamatuid. Maal olles pärast päevaseid toimetusi lugesin raamatuid, lennukiga võistlustele sõites lugesin raamatuid, bussiga mängudele sõites lugesin raamatuid. Mitte ainult ei lugenud, vaid ka joonistasin, joonestasin ja praktiseerisin kõike mis vajas praktiseerimist teades sisimas koguaeg seda, et kõik see viib mind lõpuks kuhugi kuhu ma tahan tegelikult jõuda.

Minu kõige suurem vaimne avardumine ja ärkamine toimus 2011 aasta oktoobris kui ma avastasin enda jaoks sõnaotses mõttes aardekirstu, mille seest ma leidsin kogu selle info, mida ma olin pikalt otsinud ja mille järgi ma siia planeedile tulin. Minu paljudele küsimustele saamata jäänud vastusted said lõpuks ometi täiesti selged, arusaadavad ja konkreetsed vastused. Need vastused ei eitanud ilmtingimata minu eelnevaid väljavaateid ja arusaamasid, vaid pigem täiendasid ja täiustasid neid, andes kõigele põhjapanevad seletused kuidas miski tekib ja millist geomeetriat ja struktuuri loomedünaamikates kasutatakse.
Sellest hetkest alates toimus täielik meelte selgenemine ja mul oli ülekehaline teadmine, et ma olen õigel teel ja ma sukeldusin tõelisse informatsiooni ookeani, kus ma avastasin enda jaoks iga päev midagi uut. Ma sain lõpuks täielikult aru miks siin maailmas toimuvad suured arengulised hüpped inimeste arusaamades ja miks inimesed tunned huvi aina rohkem vaimsete teadmiste vastu. Ma sain lõpuks aru, et inimkond, kogu planeet, meie päikesesüsteem ja  galaktika on kaasatud palju suurematesse rollidesse kui suudame pealtnäha mõista. Need olid ajad kus minu päevad, nädalad ja kuud möödusid pidevalt uurides ja aru saades ning mõistes selle maailma tegelikust olemusest, suutes talletada aina rohkem ja rohkem kõrgsageduslikku informatsiooni iseendas jõudes aina lähemale ja lähemale oma tervikliku olemuseni. Mingi hetk ma tundsin, et minu sisse mahub nii palju infot, kohati liiga palju, et ma ei suutnud seda hoida enda sees ning vajasin pidevalt kedagi kellele sellest kõigest edasi rääkida. Minu suureks toetajaks oli ja on siiani minu ema ning nüüd ka kindlasti minu kallis kaasa Keily kellega oleme märkamatult üle 5 aasta koos elanud ja oma reaalsust loonud. Algusaegadel sain informatsiooni vahetada ka oma paari hea sõbraga käies koos üksteist täiendades mööda seda vaimset teekonda. Ema on tegelikult oma probleemidele elus otsinud vastuseid juba 15 aastat ning tema jaoks ei olnud spirituaalsus üldsegi võõras kui mina selle avastasin pärast keskkooli. Pärast enda aardekirstu leidmist kihutasin ma oma arengus ja teadmistes emast paar sammu mööda ning meie rollid mõnevõrra vahetusid, ning ma sain aru, et nüüd on aeg aidata oma informatsiooniga teda. Kohati käis see infovoog isegi üle tema jõu ja mõistmise, kuid ta tuli minuga ilusti kaasa ja me saime koos edasi areneda üksteisega igapäevaselt infot vahetades. Mul on väga vedanud ka enda elukaaslasega, kelle arengut olen kõik need aastad jälginud. Täiesti lihtsast Viljandi teismelisest on saanud minu silmis üli andekas, tark, spirituaalne, mega suure südamega loominguline inimene, kes ei ole ainult minu elukaaslane, vaid ka parim sõber, kellega ma saan rääkida ja arutada absoluutselt kõigest siin elus. Me toetame üksteist nii heas kui halvas ja samalajal aktsepteerime ja austame teineteist ning ei piira teineteise vabadust. Me mõistame, et armastades eelkõige iseennast oled sa võimeline armastama ka teisi, ning me püüame jagada seda head tunnet ja energiat end ümbritsevaga.

Pärast jalgpalli karjääri lõpetamist 2013 aasta lõpus suundusime Keilyga Austraaliasse.
Me panime seal ennast ikka tõeliselt proovile ja kohati ületasime iseennast kui meenutada neid situatsioone ja kogemusi mida me sealt saime. Olgugi, et viibisime kokku seal ligi 8 kuud, siis see oldud aeg oli meie jaoks täpselt piisav, et saada kätte see maitse, mida sealne ühiskond ja need töö rutiinid meile pakkusid. Pärast 7 kuud ära oldud aja tundsime mõlemad Eestimaast tõelist puudust. Austraalias on tõepoolest mõnusalt soe kliima, päikesepaistelised ilmad, ilusad mõnusa liivaga kaetud rannad suurte lainetega, suurem puuviljade valik poodides, kõrgem palk ja suurem valik riideid, kuid sellegipoolest puudus seal kodutunne ja see Eestimaa energia, mis hoiab sind kõige paremini kontaktis planeet Maaga. Austraalia on siiski võõras maa minu jaoks ja seal on kõik tagurpidi või vastupidi ning sellises keskkonnas on lihtne tekkida ka pingetel. Rändama peab, reisima peab ja maailma kogema peab seega kes soovib vaheldust ja muutust enda ellu siis minge käige ära.

Tagasi kodumaale naastes polnud mul aimugi millega edasi tegelema hakata. Erinevad mõtted olid küll peas aga lõpuks võtsin vastu otsuse, et minna ära proovima treeneri amet.
Treenisin lasteaias lapsi ja esimese-teise klassi koolipoisse Kalevis. Selliste mudilaste treenimine ja nedega ühise keele leidmine on korralik väljakutse aga väljakutsed mulle meeldivad, sest nende pealt on hea edasi areneda. Kuidas hoida neid distsiplineeritult tegemistes, et nad ei kaotaks treeningu ajal fookuse ja mis moodi panna neid kuulama, et säiluks algusest lõpuni lugupidamine ja kiiduväärt käitumine. Ma teadsin juba alguses, et see on jällegi üks vajalik etapp minu elus, kust on hea edasi liikuda ja pärast 10ndat kuud nii läkski.

Eelmisel aastal tegin ma lisaks treeneri tööle ka seminare. Minu seminari sisu rääkis kõrg-spirituaalsest informatsioonist, mis viib kokku teaduse ja vaimsuse, mis tegelikult ongi ühe mündi kaks poolt. Rõhutasin alati ka seda, et kogu see informatsioon, mida ma jagan on tegelikult iga inimese sünniõigus seda teada, kuid paraku on seda meie eest hoitud saladuses enam kui 25 000 aastat. Seminaril osalejad said ka praktilisi kogemusi läbi tehnikate ja rännakute ning teoreetilise ülevaate sellest, et millised võivad olla ka vaimse maailma ohud ja pettused ning mis eristavad üksteisest Orgaaanilised reaalsuskeskkonnad ja Anorgaanilised reaalsuskeskkonnad. Püüdsin inimestele mõista anda läbi multi-dimensionaalsete struktuuride, jooniste ja geomeetria kuidas toimivad orgaanilised Loome dünaamikad ja ka seda, et meie ise oleme bio-spirituaalsed biokeemilistest reaktsioonidest koosnevad multi-dimensionaalse anatoomiaga kosmiliselt intelligentsed olendid.

Viimane seminar jäi mul eelmise aasta novembri tagusesse aega. Praegu pole jõudnud uut seminari ette võtta, kuid millalgi on plaanis kindlasti sarnase teemaga jätkata. Just viimasel ajal on mulle väga palju huvi pakkunud ka alternatiivsed maksevahendid ja ma pooldan täielikult krüptoraha ja selle tulevikku ja arengut ning aitan ka omaltpool sellele kaasa. Ma olen tegelikult ka soovitusturunduse fänn ja ma näen igapäevaselt kuidas see majandusharu kasvab üli võimsalt edasi ning see saab olema lähi aastakümnetel väga suur valdkond kui mitte suurim, millega tegelevad juba praegu sajad miljonid inimesed väga edukalt.

Ma olen jõudnud nüüd tänasesse päeva ja oma praeguste tegemiste juurde ning mõned päevad tagasi andis kaasa mulle mõista, et “miks sa ei tee oma blogi”. Ma ei osanudki sellele muud moodi vastata, kui et “ma ei tea miks ma ei tee”. Pärast seda mõtlesin mõned sekundid ja siis tuli teadmine, et tulebki teha. Nüüd ma siis teen!

“Ma olen õppinud seda, et inimesed unustavad ära mida sa neile ütlesid, unustavad ära mida sa tegid, kuid inimesed ei unusta iial seda, kuidas sa panid neid tundma.”


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s