Millest koosneb meie reaalsus ja kuidas elu meid õpetab?

“Ära iial süüdista kedagi ega midagi. Head inimesed toovad sinuni rõõmutunde, halvad inimesed annavad sulle õppetunde ning armastavad inimesed kingivad sulle meeldejäävaid mälestusi. Kõik inimesed pakuvad meile kogemusi ja teevad meid omamoodi targemaks.”

IMG_6723

Enne kõike peame me mõistma, mis asi on elu ja kuidas see toimib ning millist rolli keegi meist mängib?
Me kõnnime planeedil, me hingame, sööme, magame, jookseme ringi, sõidame jalgrattaga, sõidame autodega, lendame lennukitega ja seilame laevadega samal ajal suhtleme kaasinimestega ning mõtleme oma mõtteid. See kõik toimib veatult ning kõik need tegevused ja erinevad võimalused, mida elu meile pakub on juba ainuüksi mõeldes imetlusväärselt müstiline. Mis see on, mida ma näeme ja mis see on mida me tajume, tunneme või tunnetame? Kus eksisteerib tegelikult see maailm, mida me saame kompida ja mille sees me saame ringi liikuda? Need on küsimused, mis pealtnäha ei oma paljude inimeste jaoks tähtsust, kuid kui me soovime olla terved, elujõulised, rõõmsameelsed, armastavad ja teadlikud inimesed kui  kosmiliselt intelligentsed olendid, siis nende asjade mõistmine on möödapääsmatu. Kui me püüame aru saada või leida lahendusi oma igapäevastele küsimustele või probleemidele, et miks see või teine asi on nii või miks see juhtus just minuga või miks see juhtus just temaga, siis ainuüksi arvamustest ja oletustest ei piisa, et elada rahuliku südamega edasi.

Alustame sellest, et meie maailm teisi sõnu reaalsuspilt, hologramm ehk manifestatsioon muutub füüsiliselt tajutavaks ainult siis kui selle peale mõeldakse või seda vaadeldakse.
Meie reaalsus koosneb tegelikult ainult energiast ehk subautomaarsetest osakestest, mida nimetatakse ka kvantosakesteks, mis moodustavad mikromaailma. Mikromaailma osakeste grupeerumisel tekib teise lainena makromaailm ehk see reaalsus, mis on meie jaoks füüsiliselt tajutav. Mina, sina, meie kõik koosneme subautomaarsetest osakestest, kes vajaduse korral käituvad lainena ja vajaduse korral osakesena moodustades füüsiliselt tajutavaid objekte. Seega siit järeldades ei ole olemas mitte midagi füüsilist, vaid ainult füüsiliselt tajutavat, sest kõik on üks suur energiaväli. Kui me lähme tagasi natuke füüsika tundi siis me mäletame, et molekulid koosnesid aatomitest, mida too aeg nimetati väikseimaks keemiliste omadustega osakeseks, täna me teame, et on ka palju väiksemaid.
Aatomid omakorda koosnevad ümber aatomi tuuma tiirlevatest nagatiivse laenguga elektronidest ja aatomi tuumas asetsevatest positiivse laenguga prootonitest ja neutraalsest neutronist. Mingi aeg arvati, et aatomi tuumas eksisteerivad prootonid ja neutronid ongi väikseimad osakesed, kuid uurimise käigus avastati siis kvantmaailm ehk subautomaarsetest osakestest ehk kvarkidest koosnev mikro-energiamaailm. See on akedeemiliste füüsikute poolt õigesti kinnitatud, et absoluutselt kõik koosneb aatomitest, mis omakorda koosneb subautomaarstest osakestest ehk energiast, kuid sealt edasi jookseb juhe kokku. Kõige suurem müsteerium nende silmis, mida nad ei suuda loogiliselt lahti seletada on see, et mis moodi saavad energiast koosnevad osakesed, mille vahel on tühipaljas nö. “õhk” moodustada füüsilisi objekte? Akadeemiline füüsika kinnitab, et kui aatomi tuum oleks tennisepalli suurune, siis sellest lähim elektron tiirleks temast 10 km kaugusel. Mis on aga seal vahepeal? Ja siis näidatakse meile kuidas kokku pressitud molekulidest koosneb füüsiliselt tajutav maailm. See on täiesti absurd ehk võimatu, sest molekulid koosnevad aatomitest ja aatomite ja elektronide vahel on meeletult palju tühjust, kuid see pole tühjus vaid teadvel olev energia ja tegelikult ei tiirlegi elektronid ümber aatomi, vaid nad uhavad ringi korrapäratult samal ajal teleporteerudes olles 3000 erinevas kohas korraga samaaegselt. (NB! See kõik leiab tänapäeval juba katsete tulemusel teaduslikke kinnitusi.)

Siit edasi me saame järeldada, et meie maailm on üks suur energiaväli, mida saame mõjutada ja muuta peale mehaaniliste liikumiste ka vastavalt oma mõtetele, tunnetele ja emotsioonidele. Selle reaalsuspildi, mida me näeme ja katsume projekteerib meile läbi sisemise valguse peegelduse meie käbinääre, mille töömehanism ei erinegi kodus oleva teleka ekraani mehanismist. Käbinäärmes oleks justkui sisemine fotokas, mis pildistab üli kiiresti meile hoomamatute sagedustega pilte, mis loob liikumise ja 3D ruumilisuse efekti.
See toimib läbi väga kiirete subatomaarsete osakeste sisse ja välja lülitumiste pealt.
Tegelikkuses on kõik see, mida me näeme 2D, kuid meie teadvus hoomab seda kolme dimensionaalselt kasutades kõrgust, laiust, pikkust, sest 2D-na tunduks maailm palju kohmetum ja igavam. See võib alguses kõlada paljudele šokeerivalt, kuid tahame me seda või ei taha, see maailm ei saagi mitte kusagil mujal eksisteerida kui ainult meie enda peas, mis piltlikult öeldes on nagu filmilint, mis jookseb ja vahetab kaadreid.
Ülimalt reaalseks muudab selle sees elamine see, et me tekitame iga murdosa sekund biokeemilisi reaktsioone ja koosneme mustmiljon närvirakust, mis annavad ajule pidevalt signaale selle eksistentsi tegelikkusest. Mida rohkem me tajume, kombime ja katsume lapsena seda maailma, seda reaalsemaks see aastatega kõik muutub.

Paljudele võib nüüd olla kordades lihtsam aru saada sellest, mis moodi me oma mõtetega läbi alateadvuse seda maailma loome ja kujundame, sest me jõudsime järelduseni, et see kõik eksisteerib meie endi sees, mitte väljas. See on põhjus miks sarnane loob sarnast, see on ka põhjus miks paljud inimesed mõistavad täielikult, miks üks või teine sündmus või situatsioon on ta siis positiivne või negatiivne juhtus just temaga. Me ei saa kogeda seda, mida me ei loo, me kogeme alati seda mida me loome, kuid ei tasu ära unustada, et suuremosa loomisest käib läbi alateadvuse ehk me oma teadliku meelega ei pruugi sellest alati aru saada või seda täiel määral mõista. Senimaani kui inimesed arvavad, et sündmused elus juhtuvad neist mitte sõltuvalt, senimaani on väga keeruline elada õnnelikku, rõõmsameelset ja elutervet elu.

Meil kõigil on elus kergemaid ja raskemaid hetki, kuid mis iganes kogemustega me silmitsi ei seisa, need kõik tulevad meid õpetama ja suunama. Ei tasu vaadata alati taeva, universumi, kosmose, jumala või inglite poole mõistmatu näoga, et miks mina või miks minuga pidi see või teine asi juhtuma. Ei tasu üldse lootma jääda elus mõne välispidise teguri peale, sest välispidised tegurid ei ole need kes loovad ja mõjutavad sinu reaalsust kui sa ei lase sellel nii juhtuda. Ainult sinul on võim ennast täiel määral tervendada, ainult sinul on võim vihastada iseenda peale, ainult sinul on võim kas armastada ja austada iseennast või tunda hirmu millegi ees mida pole olemas, ainult sinul on võim küsida iseendalt, et miks see või teine asi minuga juhtuma pidi ja ainult sina oled võimeline sellele ka vastama. Ainult sina vastutad oma tegude, käitumiste ja ütlemiste eest.
Ainult sina saad luua iseendale “karmat”, mis tuleb suure kaarega sind tagantjärele õpetama. Ei ole vaja mõelda eelmistele eludele, mis eksisteerivad niikuinii üheaegselt korraga paralleeluniversumites, et millega ma sain seal hakkama, kui mul tuleks tegelikult üle vaadata siinne elu. Pole olemas mitte midagi juhuslikku. Paljud kasutavad väljendeid: “Las see jääda juhuse hooleks”, “Ma juhuslikult kohtasin tänaval oma head sõpra”, “Juhuslik jalakäia sattus liiklusõnnetusse” – Sellised väljendid tunduvad nii igapäevased ja tavalised, kuid ometi puudub juhusel igasugune roll energiaväljas ehk meie manifestatsioonis, sest tühjale kohale ei saa mitte midagi tekkida kui selleks ei anta vastavaid eelduseid. Lihtne näide elust: Ema läheb parki lapsega jalutama, lapsele meeldivad pardid aga tema kurvastuseks ei näe ta seal tiigi ääres ühtegi parti. Laps saatis välja mõtte, et “ma mängin ilusa pardiga”. Mõni minut hiljem tuleb tiigi äärde ka vana proua, kellel kotitäie saia kaasas. Proua viskas saiatükid vette ja hoobilt lendasid eemal olevad pardid kohale. Laps sai, mis ta soovis koos vana proua abiga. Antud sündmuse tekitamiseks oli vaja mingit kindlalt signaali ehk eeldust, et pardid kohale lendaksid.
Loomulikult me kõik inimesed loome korraga läbisegi planeedi infoväljas paljusid asju, kuid ükski situatsioon ega sündmus ei tule meie ellu juhuslikult. Nii ebameeldiv kui see ka vahest ei tundu, tuleb mõista ka väga raskeid tragöödiaid, sest iga sündmus on mingisuguse tulemuse ahelreaktsiooniks vajalik etapp meie elus.

Jah meil on abilisi, järelvalvajaid, hoolekandjaid, kes toetavad meie elu, kuid mitte kunagi ei sekku ja ei sea tingimusi. Jah meil on kõrgemad Minad, kõrgemad aspektid, kes ka oma olemusega mõjutavad meie siinset elu, kelle tegelik eesmärk on see, et me hakkaks taasmäletama iseennast ja seejärel ka oma suuremat kosmilist perekonda ja loomulikult oma tõelist missiooni siin planeedil ning üles leidma oma tõelise ande. Kui iga inimene leiaks üles oma tõelise kosmilise ande, siis kaoks maailmast kogu kurjus jalamaid.
Loomulikult see kõik võtab aega, kuid piisab alguses ka sellest, et me hakkaks aina rohkem usaldama iseennast. Et me mõistaks aina rohkem kui suur tähendus on meil kõigil ja millist suurt kosmilist muutusteaja rolli me mängime siin planeedil ja sellel ajastul.

“Sinul on jõud tervendada iseennast ja sa pead seda teadma. Me arvame väga tihti, et oleme teatud olukordades abitud, aga me ei ole. Meil on alati kasutada see jõud oma mõtetes. Nõua ja kasuta teadlikult oma väge.”

-Louise Hay

Kuula postitust helifailina siit:


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s